Wednesday, July 8, 2015

vihmane jooksurada


Ma ei tea, kuidas mujal, aga Tallinnas oli eile jubekole ilm, päev otsa sadas ja mõte sellest, et õhtul rattaga Stamina etapile minema pidin, tekitas õõvastust. Joosta iseenesest on vihmaga lahe, mõnus jahutav, aga enne ja pärast seda tunne ja külmakartus on mitte nii ahvatlevad. Pluss rattaga sõites oleksin üleni porine.
Õhtul õnneks vihmasadu rauges ja sain oma sportimised sporditud. Jooksurajal alustas üks kutt minust mõned meetrid tagapool, rajal pressis vahepeal minust mööda ent pärast paari kilomeetrit hakkas ta väsima ja pressisin mina mööda, finishisse jõudis tema siiski mõned sajandiksekundid varem. Pärast finishit ta tuli mu juurde ja tänas, et nii hästi tempot aitasin hoida, no selge ju, kesse siis tahab naisele alla jääda :D
Tundub, et ka minule oli temast kasu, sest nii kiiresti ja stabiilselt ei ole ma veel jooksnud.

Kas ma ütlesin juba, et joosta oli nii fantastiliselt hea ja jalad lidusid kehaalt minema?

Koju külmkapile panin meeldetuletuseks ka sellise pildi, noh nii igaks juhuks:


No comments:

Post a Comment