Monday, June 15, 2015

vägagi pumpine nädalavahetus

Reedel käisin pärast tööd pumpis. Reede õhtuti on saalid mõnusalt tühjad ja ei pea muretsema sellepärast, et ma kellegi pingi ja peegli vahele just jääma peaksin nii, et ta enda soorituse peegelpilti jälgida ei saa. See on muideks tõsine probleem minu jaoks, et nii ei juhtuks, mis muidugi ei tähenda, et minu ette ei võiks keegi just siia oma kolaga parkida kui mul koht valitud ja jälgitud, et ma kedagi ei häiri.. ja siis peab ümber parkima end.

Eelmises postituses lootsin uut BP kava proovima minna, aga üllatus-üllatus, treeneril oli reedelgi sama jutt mis teisipäeval: "täna teeme viimast korda seda kava!" Päris tüütuks muutunud juba - andke mulle uuuus!

Pühapäeval sain täiesti personaalse pumbiskäigu osaliseks. Laura tahtis oma litsentsi filmimise jaoks kava meelde tuletada ning mulle kulus vaheldus sellest 93. kavast täiega ära. Ehk siis kui teie ilmselt alles ärkasite (kella 10 ajal), oli meil juba üks vägev trenn seljataga! Pidime koos ühe higise trenniselfie ka tegema, aga ju jäi. Meeleolu oli ülev ja seda niikuinii pildile püüda ei oleks saanud.

Täna pärast tööd teen veel ühe pumpi enne tarkusehamba eemaldamist ja enne kahenädalast trennipausi ning dai pohh kui täna 94. kava pole!!!
Sizzlerit vaatasin ka uuesti, vahva, et triitsepsi harjutust muudetud on, veidigi uut hingamist. Ja miks meie klubis nii ägedaid stepipinke pole kui videos?


Kas keegi minu lugejatest on juba 94. kava proovinud ja tahab tagasisidet anda? :)

Siia lõppu veel mõni meenutus suvisest nädalavahetusest:
 
minu juusteprobleem sai lahenduse








Thursday, June 11, 2015

Blogiauhindade gaalast

Kõigepealt suur kummardus minu lugejatele, nagu varasemalt ütlesin, et olen õnnelik kui kasvõi ühe hääle saan. Kokku sain hääli lausa 63. Kusjuures arvesse läksid vaid erinevatelt IP-delt antud hääled, keegi mitu korda häält anda ei saanud. Ka ei palunud ma oma pereliikmetel/peikal hääletada, seega kõik need 63 on päris siirad ja ausad hääled. Vaau, ma ütlen vau ja teen kniksu! :)

Trennikategooria võitjaks osutus FitLoora, kellest kuulen mina esimest korda, teiseks tuli Heidi Tarkpea ja kolmandaks Costany. Palju õnne nendelegi! 
Kõik tulemused nähtavad siit: http://bestblog.ee/wp-content/uploads/2015/06/EestiBlogiauhinnad2015tulemused.pdf


Lauad olid kenasti kaetud, lisaks ebatervislikele ent kuradima hästi maitsvatele Tassikookidele oli veel Valio oma toodetega toetanud. Minu lemmik muidugi kilepiim seal laual, hehehe:




Üritus ise oli nii igav, et pool kümme läksime oma seltskonnaga minema (jõudsime sinna juba kell kuus), selleks ajaks oli vaid paar auhinda kätte antud. Korralduslik pool oli üldse kuidagi ligadi-logadi ja venis ning venis. Ma haigutasin vist juba kella seitsmest saadik.. Hiljem Katusekohvikus pastat süüa oli palju põnevam, tegelikult ka!


Tore oli muidugi see, et nägin oma lugejaid ja neid, kelle blogisid mina loen. Näiteks üllatuseks oli Printsessiga kohtumine. Lauraga koos me läksimegi, veel olid meiega Svea (kes enam ei blogi avalikult), Gretel, Liina ning kohtasin ka veel Karmenit ja Merlini. Teiega oli tore, kohtumisteni :)

 mina, Merlin ja Laura :)
Foto: merimell FOTO


Aga mõni sõna ka trennist: see nädal tavapärane: ikka ratas, palju kõndimist, natuke jooksmist ja täna kavatsen uut BP kava proovima minna, whoopiduu!

Monday, June 8, 2015

kuhu kadusid kolm kilo?

Ma ise olen seda meelt, et kaal on vaid number, aga kui see number algaks kuuega, oleks ülimalt lahe. Kui ei alga, pole ka hullu, mu keha meeldib mulle, aga ikkagi! Psühholoogiline värk vist. Kuna mul kodus kaalu pole ning viimati käisin myfitis mitu nädalat tagasi, siis sain pühapäeval pea kuu aja järel (hirmuga) kaalule astuda ning olin kindel, et olen tagasi seitsmete klubis. Pole intensiivseid trenne teinud ja suhu on ka kõiksugu kraami sattunud (ajan selle põhiliselt sessi süüks). Kui kaalult number 67,5 vastu vaatas, tahtsin rõõmust Viru keskuse katusele hüpata. Tegelikult ka, ma ei uskunud oma silmi. Viimati nägin nii väikest kaalunumbrit pea 10 aastat tagasi ning kui seda vastu suve näha, on topeltrõõm! Tundub, et jutt sellest kui hästi mõjub kõndimine pekihävitamisele, peab paika.

Kogu trenn möödus seetõttu äärmise õnnelikkuse tähe all. Tegin ülakeha päeva, sest jalgsi-rattaga-joostes liikudes treenin vaid alakeha. Seega õlad, rind, selg, biitseps, triitseps, kõht. Trennis kõhulihaseid treenides paistis päike mu jalgadele, appikene kui hea tunne see on, peaaegu üks parimatest trennimaailmas. Pidin kiirelt ühe endliga selle suurepärase hetke jäädvustama ning jäin ühele kutile vahele. Noh teate isegi kui teed istessetõuse ja siis võtad telefoni kätte ja teed pilti nii, et kõht ja kogu vaade peale jääks. Igaljuhul oli mul väga piinlik, et nii vahele jäin. Kutt vaatas kindlasti, et ma mingi mõttetu ajudeta tsikk, kes klubis vaid pildistamas käib, et pärast feimi koguda ja tsekkinni teha.
Igaljuhul siin see on:

Ja pärast venitades sain oma lemmiktossu päikesevalguses pildile (mul õues treenimiseks teised jalanõud :))





Pärast trenni läksime sõbrannaga tema sünnipäeva pidama. Tuul meid ei heidutanud, Harju mäele sättisime oma laagri üles ja hakkasime aga piknikku pidama. Shampat võtsime ka, aga üle paari lonksu seda alla ei suutnud kallata. Selle alkoholiga on mul endiselt imelik suhe. Ka ei maitsenud kohvik Lyoni šokolaadi-napoleon mulle. Peab õnnelik olema! :)

ja kui kedagi häirib mu juuksevärv või pigem 
nende värvitu olemine, siis palun andke 
soovitusi, mida nendega ette võtta.
olen nii hädas :(

Saturday, June 6, 2015

Stamina häbipost / sess on läbi!

On laupäeva pärastlõuna. Saabusin mõni hetk tagasi koolist, seljataha jäi viimane eksam sel semestril. Kiirustasin koju, et siin mitte midagi teha, aga tuba oli sessi ajal niivõrd sassi aetud, kõikjal õppematerjalid laokil, lahtiste akendega olemisest on kõik kohad paksu tolmukihi all. Alles nüüd on mul aega koristada, kooli asjad kokku pakkida, ise süüa teha ja olla, ehk raamatutki lugeda. Ja veelkord: lihtsalt olla.

Teel koolist koju nägin üht vana tuttavat, kes mind ära ei tundnud ja esimese asjana küsis, kas ma trennisõltuvuses, et tema muud endomondos ei näegi kui ainult minu trenne. Ta ei ole üldse esimene, kes mind a) ära ei tunne ja b) minu treeningplaani pärast muretseb. Ühtmoodi on äge, et paljud mind ära ei tunne, järelikult on silmnähtav muutus ka teistele näha, teisest küljest on päris kahju, et mõni ei tunne ka siis mind ära kui ma teretan. Ka selline juhus oli täna.

Ja, ja, ja.. ma juba igatsen kooli, tõsiselt! Ma läksin ju sinna, sest tundsin paigalseisu, tundsin, et kui midagi ette ei võta, saabub taandareng. Ma janunen uute teadmiste järele. Nüüd on kolm kuud tarvis puhata, mismõttes ma ei ärka hommikul varem, et enne eksamit üks jooksuring teha või mismõttes ma ei kiirusta töölt koju, et koolitööd ära teha? Appikene, kas mul on tõesti nii palju aega, et saan ka laiselda, uusi sarju vaatama hakata, veel rohkem liikuda, maal käia, grillida ja olla, lihtsalt eksisteerida?

Selle nädala trennidest: käisin Staminal jalgrattaga, see oli see mega tuuline ilm, aga kuna rattaga olin sel päeval tööle läinud, siis polnud ka pääsu sellega tagasi minna. Suur jooksusoov sundis mind väntama, vastu tuult, raske oli, ütlen lausa, et tegemist oli topelttrenniga :D
Staminal on hästi popp ka sõbra kiip jala ümber panna kui viimane ei viitsi end kohale ilmutada - saab ju nii oma võistkondlikud punktid vähemalt kätte, sportimine enda pärast on ilmselt teisejärguline. Sel nädalal oli neid kahe kiibiga tüüpe nii palju, et mina oma ühe kiibiga tundsin end kui autsaider. Tegelikult päris ebaaus võistlus niiviisi.
Stamina etapp Pae pargis

Olgugi, et reedel algas eksam alles kell 15, ärkasin ikkagi pool 7 üles ja tegin ühe 5-kilomeetrise jooksu. Sport on parim vaheldus mõttetööle, pärast trenni kinnistub kõik hoopistükis paremini! 

Nüüd kui kool on läbi, kavatsen paar päeva lebotada, end välja magada, laiselda ja siis tagasi trennilainele. Ise olen küll äksi täis, mis kõik saama hakkab ;)

Kleidi kandmise päeval tegin ühe selfie ka, ise jäin täitsa rahule :)

 Eksamiks õppimine in progress :)