Thursday, May 28, 2015

kui treenimine ja kinnisidee kaalust elu segama hakkavad


Viimasel paaril nädalal olen kokku puutunud mitme inimesega nii lähedasemast sõpruskonnast kui ka veidi kaugemalt, kes on mulle tunnistanud, et neil on toitumishäired.

Ma arvasin ka kunagi, et mul on toitumishäired, sest vahel pärast rasket tööpäeva läksin poodi, haarasin sealt sajagrammise šokolaaditahvli ja sõin selle ära. Pärast mõtlesin mureliku südamega, et kas oli seda nüüd vaja?! Aga kuuldes neid lugusid, kuidas salaja poes käiakse, enne kaaslasega kohtumist cheating-meal'e tehakse, nutetakse söödud toidu pärast jne, siis.. appikene. Mul hakkas nii hale enda murest ja nii kahju sõpradest. Tahaks ju kuidagi aidata, aga kuidas!?

Üks minu sõbranna tunnistas omale probleemi (kusjuures ka selle tunnistamiseni on pikk maa käia) ja tahtis psühholoogi vastuvõtule minna, selle spetsjomm toidupsühholoogi juurde, aga järjekord on pool aastat! Isver kui õudne, sa tahad abi saada, aga ei saa ka raha eest mitte. Nii kartis temagi, et sööb end lõpuks sajakiloseks. Veel suurem stress. Veel rohkem tarvis trenni teha.

No siis ma siin mõtlengi, kas see kõik on seda väärt? Kas sale keha ja madal rasvaprotsent kehas on väärt seda, et pärast iga söögikorda topid näpud kurku, nutad terve õhtu, karjud, vihastad, siis hakkad jälle otsast lohutamatult sööma või jooksed trennis pildi eest ära, sest silme ees on ikka need eile söödud pontšikud. Süümekad. Kõik kordub taas ning õnnetu oled ikkagi.

Kaal, mis asi see kaalunumber tegelikult on? Selge see, et see tõuseb kui hoogselt lihaseid treenid, sest see on fakt, et lihase mass on suurem kui rasva oma. Mida kuradit te sellest kaalust vahite ja sellepärast pead ja südant murrate? Seda olen ma alati rääkinud, et mõõdulint näitab palju täpsemalt ja ka optimistlikumalt muutusi kehas. Kui aga mõõdulint on liiga igav, tee endast nädalas korra pesuväel foto, et nädalast nädalasse hea võrrelda oleks. See on ju ikka see, et kellega kaua kohtunud pole, on kohtudes komplimendid "vauuu kui kõhnaks sa jäänud oled!" kerged tulema, iga päev iseend peeglist nähes muutusi nii kerge tuvastada polegi. Fotomaterjal võib aidata.

Minu kaal on näiteks viimased kuud üsna kohapeal seisnud, aga kuna mul on ka elus teisi tähtsaid asju nagu töö, kool, peika, sõbrad, uue kodu otsimine ja pealegi on kevad juba käes, päike siramas ja siis ma ei jõua stressata oma keha pärast. Kurat, elus on ju nii palju vahvaid asju, millest rõõmu tunda. Ja need, kes üksi ei ela, mõelge, mida teie elukaaslased/pere peavad teie haiguse kõrval taluma: teie paanikahood, lohutamatud nutmised, koguaeg kalkuleeri, mis on hea, mis halb, mis paneb sind nutma, mida tohib koju osta ja mida mitte jnejne.

Tean ka neid lugusid, kus palju kaalu kaotanud naised mõistavad, et nad ei saagi kunagi õnnelikuks, sest tahavad ikka veel alla võtta ja veel ja veel, rahulolu näib tuhandate kilomeetrite kaugusel olevat. See ongi nii, et kui sa paksukesena ei suuda enda keha armastada, et tee sa seda väga suure tõenäosusega ka siis kui 20 või 50 kilo alla võtnud oled.

Palun, tüdrukud, naised, palun hoolitsege enda tervise eest, aga ärge liiga hulluks minge, et organismi vaimsele poolele sellega liiga teeks. Mõõdukus on märksõna spordi juures, mõõdukus. Hoidke end!



Kõik, kes end selles loos ära tundsite, loodan, et te ei pahanda, et need lood ära rääkisin. Tegin seda vaid selle mõttega, et ehk teised suudaksid sellest õigel ajal hoiduda.

10 comments:

  1. Replies
    1. Ühinen aplausiga, väga mõnusalt kõik oluline koos. :)

      Delete
  2. Ma vist isegi natuke tundsin ennast ära. Mina nutan ja halan, kui ma olen söönud mingi päev midagi magusat ja ma ei luba oma korterikaaslasel osta koju magusat, kui tahab, siis söögu töö juures. Debiilne, ma tean, aga ma olen magusahull ja ma ei suuda ennast talitseda, kui keegi kõrval sööb või kodus vedeleb sokolaad vms. Kunagi olen isegi ennast "karistanud", kui olen magusat söönud, siis teen järgmisel päeval rohkem trenni, kui tavaliselt.

    Selle nö tippvormi saavutamisega ei ole ma väga nõus. Kui inimene tunneb ennast hästi 200kilosena, siis las ta olla. On inimesi, kes rügavad 20 aastat jõusaalis nii, et higimull on otsa ees ja saavad alles siis end vormi. Mõnel tuleb vorm kergemalt, mõnel raskemalt, mõni on rahul vähemaga, mõni mitte. Mina olen vast üks neist inimestest, kes on enesekriitiline ja arvab jube halvasti endast. Ma olen 100% kindel, et mina ei saa kunagi end nii trimmi, et ma rahul oleks, alati on kuhulegi edasi minna ja pürgida paremuse poole. See on minu jaoks üks meeletult huvitav teekond, mis ei lõpe iial.

    Tuli nüüd üks pikk ja segane kommentaar, vabandust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tean seda minagi, et kui endal probleemi pole, on hässssti kerge nõu anda ja targutada. Ja tean ka seda, et kunagi ei ole me 100% endaga rahul, aga soov meeleheitlikult kaalunumbrit vähendada või pisikest kõhupekki omades võiks olla ka teised tähtsad asjad elus, mille nimel pingutada, mis silma särama panevad :)

      Sa oled minu arvates megaheas vormis ja ülimalt tubli oma trennidega! :)

      Delete
  3. Nii kummaline kui see ka pole, siis üsna tihti madalseisus olles mõtlen ma sinu peale. Just sinu suhtumisele, et elu on ikka elamiseks ja liigsete süütäite pärast pole mõtet muretseda.
    Aga see on nii kuradi keeruline. No mina olen endale viimase kahe nädalaga näiteks kaks kilo juurde õginud, sõna otseses mõttes. Aga praegu ma enda peale õnneks väga kuri pole, sest koolistress on nii palju suurem. Ja tegelikult sõingi ma oma magusaisu täis ka, nüüd juba tunnen, et tahaks korralikku toitu. Nii et jõuab vist lõpetamiseks ikka selle väikse kõhupunu eest ära saada.

    Aga su postitusel on väga hea mõte! Ma väga loodan ka, et mõni veel mitte nii hullus seisus olija saab siit tuge ega astu nii kohutavalt ämbrisse, nagu näiteks mina seda teinud olen.

    Pai sulle! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. PS! Läksin peale kommentaari kirjutamist end huvi pärast mõõtma. Minu üllatus on suur, et olgugi, et kaks kilo on juurde tulnud, on vööümbermõõt siiski sama! Hell yeah! Kaal tuleb tõesti ära peita!

      Delete
    2. No näed, seda ma rääägingi!!!! :D

      Delete
    3. Külmavärinad, nii nunnu, et ma kellegi mõtetes mõne hea asjaga pesistsen :)

      Mõtle jah sellele, missugune rahulolu Sind siis valdab kui kooli kaelast ära saad, siis aega küll need kaks kilo maha higistada :) You can do it!

      Delete
  4. Tegelikult on veidi lühinägelik kaalumise asemel mõõtmist soovitada, kinnisidee on kinnisidee, kama, kuidas see realiseerub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Proovisin vaid alternatiive pakkuda. Selge on see, et kui tegemist juba haigusega, siis ei ravi seda ei mõõdulint ega teiste kaagutamine.

      Delete