Sunday, May 31, 2015

rattamatk ja maikuu kokkuvõte numbrites

Pärast hambalugu pidin sportimise kaheks nädalaks hold-ile panema, sellest hoolimata suutsin esimesel nädalal kõndida 43,93 kilomeetrit, nädal hiljem muutusin veidi julgemaks. 

Näiteks kolmapäeval otsustasin Stamina Pirita etapile rattaga minna, kõndimise asemel tiris ikka jooksma, üle kahe nädala oli see ikka supeeer ning lõdvestuseks jällegi velosõit läbi imelise Kadrioru pargi koju.

Järgmisel päeval oli nii kaunis ilm, et läksin taaskord Stamina etapile, mis seekord toimus Harkus. Kolleeg, kellega koos läksime, ütles, et mul on nii hea tempo, et ta napilt jõuab järgi. Tõesti tunnen end jooksurajal paremini kui eales varem! Tegime mõned pildid ka ja korjasime pärast jooksu piibelehti, mis kodus siiani mõnusasti lõhnavad :)

 Tallinna ilu :)

Laupäeva hommikul läksime sõbrannaga Kadriorgu ja Pae parki tiirule, 10,79 kilomeetrit enne lõunat ära kõndida on algus heale päevale. Pärastlõunaks oli plaan kursaõega rattamatkale minna, mis päädis sellega, et Pirita Selkust nodi ostes edasi sõita ei viitsinudki, parkisime rattad ära, viskasime teki maha ja nautisime päikest koos kilukarbi-vaatega. Esimesed selleaastased randid - done!






Teistel päevadel olen lihtsalt kiirkõndinud, eile läksin näiteks õhtul 21 ajal veel ühele 5-kilomeetrisele ringile, nõnda mõnus :)


Maikuus olen endomondoga läbinud kõndides 202 kilomeetrit, jalgrattaga 63,11 ning joostes tagasihoidlikud 16,43 kilomeetrit. Lisaks veel mõned tubased trennid. Pole viimase kahe aasta jooksul nii aktiivset kuud olnudki, võimas :)


1. juuni - wear a dress päev! :)

Kaaluda pole kaks nädalat saanud, aga kõhuümbermõõt on küll kahe sentimeeti võrra vähenenud, jess!

Thursday, May 28, 2015

kui treenimine ja kinnisidee kaalust elu segama hakkavad


Viimasel paaril nädalal olen kokku puutunud mitme inimesega nii lähedasemast sõpruskonnast kui ka veidi kaugemalt, kes on mulle tunnistanud, et neil on toitumishäired.

Ma arvasin ka kunagi, et mul on toitumishäired, sest vahel pärast rasket tööpäeva läksin poodi, haarasin sealt sajagrammise šokolaaditahvli ja sõin selle ära. Pärast mõtlesin mureliku südamega, et kas oli seda nüüd vaja?! Aga kuuldes neid lugusid, kuidas salaja poes käiakse, enne kaaslasega kohtumist cheating-meal'e tehakse, nutetakse söödud toidu pärast jne, siis.. appikene. Mul hakkas nii hale enda murest ja nii kahju sõpradest. Tahaks ju kuidagi aidata, aga kuidas!?

Üks minu sõbranna tunnistas omale probleemi (kusjuures ka selle tunnistamiseni on pikk maa käia) ja tahtis psühholoogi vastuvõtule minna, selle spetsjomm toidupsühholoogi juurde, aga järjekord on pool aastat! Isver kui õudne, sa tahad abi saada, aga ei saa ka raha eest mitte. Nii kartis temagi, et sööb end lõpuks sajakiloseks. Veel suurem stress. Veel rohkem tarvis trenni teha.

No siis ma siin mõtlengi, kas see kõik on seda väärt? Kas sale keha ja madal rasvaprotsent kehas on väärt seda, et pärast iga söögikorda topid näpud kurku, nutad terve õhtu, karjud, vihastad, siis hakkad jälle otsast lohutamatult sööma või jooksed trennis pildi eest ära, sest silme ees on ikka need eile söödud pontšikud. Süümekad. Kõik kordub taas ning õnnetu oled ikkagi.

Kaal, mis asi see kaalunumber tegelikult on? Selge see, et see tõuseb kui hoogselt lihaseid treenid, sest see on fakt, et lihase mass on suurem kui rasva oma. Mida kuradit te sellest kaalust vahite ja sellepärast pead ja südant murrate? Seda olen ma alati rääkinud, et mõõdulint näitab palju täpsemalt ja ka optimistlikumalt muutusi kehas. Kui aga mõõdulint on liiga igav, tee endast nädalas korra pesuväel foto, et nädalast nädalasse hea võrrelda oleks. See on ju ikka see, et kellega kaua kohtunud pole, on kohtudes komplimendid "vauuu kui kõhnaks sa jäänud oled!" kerged tulema, iga päev iseend peeglist nähes muutusi nii kerge tuvastada polegi. Fotomaterjal võib aidata.

Minu kaal on näiteks viimased kuud üsna kohapeal seisnud, aga kuna mul on ka elus teisi tähtsaid asju nagu töö, kool, peika, sõbrad, uue kodu otsimine ja pealegi on kevad juba käes, päike siramas ja siis ma ei jõua stressata oma keha pärast. Kurat, elus on ju nii palju vahvaid asju, millest rõõmu tunda. Ja need, kes üksi ei ela, mõelge, mida teie elukaaslased/pere peavad teie haiguse kõrval taluma: teie paanikahood, lohutamatud nutmised, koguaeg kalkuleeri, mis on hea, mis halb, mis paneb sind nutma, mida tohib koju osta ja mida mitte jnejne.

Tean ka neid lugusid, kus palju kaalu kaotanud naised mõistavad, et nad ei saagi kunagi õnnelikuks, sest tahavad ikka veel alla võtta ja veel ja veel, rahulolu näib tuhandate kilomeetrite kaugusel olevat. See ongi nii, et kui sa paksukesena ei suuda enda keha armastada, et tee sa seda väga suure tõenäosusega ka siis kui 20 või 50 kilo alla võtnud oled.

Palun, tüdrukud, naised, palun hoolitsege enda tervise eest, aga ärge liiga hulluks minge, et organismi vaimsele poolele sellega liiga teeks. Mõõdukus on märksõna spordi juures, mõõdukus. Hoidke end!



Kõik, kes end selles loos ära tundsite, loodan, et te ei pahanda, et need lood ära rääkisin. Tegin seda vaid selle mõttega, et ehk teised suudaksid sellest õigel ajal hoiduda.

Wednesday, May 20, 2015

gluteenitalumatus ja hambaarst

Minuga on viimasel ajal üks huvitav asi juhtunud ja ma ei tea, kas see on kõik mõtlemises kinni või mul on tõesti gluteeni(või täpsemini nisujahu)talumatus tekkinud.
Viimastel kuudel olen teadlikult nisujahu vältinud ning kui üksvahe ämm nisujahust home made pitsat tegi, siis pärast söömist valutas mu kõht terve päeva. Järgmisel korral tööjuures kringlit mekkides juhtus sama. Nüüd ma ei julgegi enam nisu tarbida, sest minuga on juhtunud see, mida nii mõnigi tuttav varasemalt oma jutuga mu silmi pööritama pani - mismõttes on võimalik, et mingi toiduaine ei sobi!?
Ma olen sedasorti inimene, kes võib süüa ükskõik kui kehvasti kasvõi Egiptuse tänavatoitu ent seedimine toimib korrapäraselt. Samas kui teisel piisab väheküpsetatud lihast, et kogu seedeprotsess katki läheks. 

Minu trennimaastikul on tore uudis see, et üle kolme nädala käisin esmaspäeval pumpis ja jõudsin asju rohkem kaasa teha kui viimasel pumpi korral. Näiteks suutsin rinnaloo esimest korda elus lõpuni teha ilma puhkusteta!
Tänagi, kolmapeäval, on veel mõnus (valu)tunne lihastes, mmm :)

 
Eile õhtulpoolikul ootas mind tarkusehamba eemaldamine. Ma valetaksin kui ütleksin, et ma pole hambaarsti juures käies nagu tita, kel tihti tooli istudes hirmust pisar silma tuleb. Ja see tarkusehamba-teema on üldse üks rõvedus, sest kes ikka räägib, et käis, suts ja valmis! Ikka räägitakse neid jutte, kus pärast nädal aega horisontaalis palavikuga rajalt maas oldi või kui rämedalt see hambakoht hiljem valutab."Õnneks" selgus kohale jõudes, et see hammas, mida mina välja tahtsin tõmmata, vajab lõikust, sest juured on omavahel kokku kasvanud :) (olin seda kuuldes minestamise äärel) ning seepeale leiti järgmine tarkusekas, mida eemaldada. Eemaldamine iseenesest rõve polnud, hääl oli vaid häiriv, kui seda hammast lõualuu küljest lahti kangutati. Küll aga hakkas nalja saama mõned tunnid hiljem..

Valuvaigisti leevendas valu vaid kaheks tunniks, ülejäänud ööst vahtisin valuga üleval. Tohin ööpäevas vaid kaks valuvaigistit võtta, mis on eriti sitt. Hommikul sokke jalga pannes jooksis muidugi suu ka verd täis ja on seda siiani. Kõht hullult koriseb (süüa ei saa) ja tuju halb, näost olen ka ilus hamstriproua, trenni ei tohi nädal aega teha ja sellise valuga on sessiks ka ideaaalne õppida. Elu on lill, eksju?

Stiilinäide minu tänahommikusest söögist:
purustatud kohuke :)

Järgmine kord loodetavasti näeme juba siis kui seis ja tuju parem ning tagasi trennimaastikul olen. Seniks kaunist kevadet! :)


Thursday, May 14, 2015

kepikõnd, jooks ja ratas

Eelmise nädala istumisest sain üle teisipäeval kui sõbranna kõnnitiirule vedasin. Ta haaras kepid ka kaasa - sain elus esimest korda kepikõndi teha ja kohe 11,52 kilomeetrit korraga :)


Järgmisel päeval sadas päev otsa koledasti vihma, tuju oli null ja tööpäeva lõpuks olin megakurnatud. Otsustasin koju minna kuigi trenniasjad olid tööl kaasas. Viimasel hetkel võtsin end siiski kokku ja vedasin end läbi paduvihma trenni (enne seda vaatasin Myfiti keskkonda, mis andis teada, et ma pole 13 järjestikust päeva neid külastanud.. oo, emm, gee).

Neljapäeva hommikul läks uni viiest ära ning oli päris piin oodata 1,5 tundi, et trenni saaks. Tegin mehele hommikusöögi valmis, endale ka kaasa võtmiseks ning juba oligi aeg, et jala spordisaali trippima hakata. Virus ootas mind uus töötav vibroGym ning väga rohkete kätekõverdustega hommikupoolik. Need hommikused trennid ikka sobivad mulle, päev otsa oli nii hea olla!

Õhtul läksime Stamina etapile Pääsküla rabarajale. Joosta hästi ei jõudnud, seega jooksime ja tegime kiirkõndi läbisegi. Keskmiseks kiiruseks 7,6 km tunnis, not bad! Imelised vaated muinasjutumetsale garanteerisid selle, et 5-kilomeetrine distants möödus kui linnutiivul.


enne finishit oli veel aega pildi tegemiseks :D

Õhtuks olid jalad üsna läbi, eks pärast pikka lebonädalat on kaks trenni päevas ikka liiast. Küll aga ei taksitanud see mind täna hommikul rattaga läbi linna tööle vuhisemast. Ma olen tagasi, ayee!

Ahjaa, ühe väga huvitava artikli leidsin sekretar.ee lehelt:
http://www.sekretar.ee/uudised/2015/05/14/terviseekspert-istumine-on-sama-ohtlik-kui-suitsetamine

Tuesday, May 12, 2015

mina olengi istumise maailmameister!

Ega suurt juttu polegi, eelmisel nädalal oli mitmel päeval nõnda kehv ilm, aga mina oma lõunast jalutuskäiku ei kavatsenud päevakavast välja jätta!
Seetõttu jõudsin ühel päeval kontorisse tagasi seesugusena:


 püksid peaksid ühetoonilised olema, reied veits märjad vist.

Küll ei lasknud ma oma tujul langeda ning jõudsin veel Stamina sarjaga seoses samal päeval Pirita märjal jooksurajal jooksmas käia. Aeg oli fantastiliselt hea minu kohta - 3,8 kilomeetrit ajaga 25:00 minutit, arvestades, et Pirita terviserajal on mitmeid tõuse, olen tulemusega väga rahul!

Reede veetsin Soomes komandeeringus, põhimõtteliselt istusin terve päeva. Küll laevas, autos ja koosolekulauas ning õhtul koju jõudes hakkasin laupäevaseks eksamiks õppima, mõistagi istudes.

 Küll aga sain Soomest hea noosi proteiinibatoone - 
deem, et ma neid rohkem kaasa ei krabanud!

Laupäeval ajasin varahommikul kargu alla ja tegin pisikese eksami-eelse ringi. Korraks silkasin ka mere äärde, aga sealne tuul puhus mu tagasi jooksu-kõnni intervallile Kadrioru parki.




 pärast jooksu kostitas peika mind hommikusöögiga <3
 
Pärast hindele "viis" sooritatud eksamit läksime korraks Katusekohvikusse ja veetsime seal 10 istuvat tundi.

Ka emadepäeval istusime aias, autos ja söögikohas. Põhimõtteliselt on mu tagumikul erinevate toolide kujud juba silmnähtavad.



See nädal algas väga pingeliselt, kui võiks mitte pärast tööd just pead treeningsaali tuulutama, otsustasin mina koju kookonisse tõmmata - pealegi algas kell 19 ju korvpalli pronksimäng (mille õnneks Tarvas ka võitis :)).

Ühesõnaga trenniblogis üks mitte-trennine postitus. Ehk loksub kõik sel nädalal paika ning istumiste kõrval saan ka veidi liigutusi kirja.

Tuesday, May 5, 2015

kui hommikul 6:30 lõpetan päeva esimese treeningu

Sel nädalal olen töö tõttu kolm järjestikust õhtut hõivatud, lisaks vajavad oma tähelepanu korvpalli poolfinaalid ning nädalavahetusel aset leidev eksam, mistõttu otsustasin täna hommikul trenni teha - siis on vähemalt tehtud! Hommikul kell 5:20 (enne äratuskella) ärgates oli väljas nii ilus, et patt oleks olnud ruumi sisse treenima minna, seega võtsin suuna Kadrioru pargi poole ja 7-kilomeetrine kiirkõnd võis alata!

uhke üksildus tiigi ääres :)

 

Ja kui hea on nüüd tööl olla. Hommikused vereringlus-harjutused ikka nii sobivad mulle!


Vahva Maria postitas oma feissbuuki seinale tunnistuse, et läbis jõusaali algajate kursuse. Võtsin kohe temast šnitti ja tegin puusalt paugutades selle 100%-liselt ära. Esimese korraga. Mitte ühtegi materjali eelnevalt lugedes. Jaa, ma tean, et ma üksjagu jõusaali tarkust varemgi googlist (!) kogunud ja omast tarkusest ka küllalt seal treeninud, aga kui tunnistus ka ikka "seinal" olemas, on ikka hea tunne küll! :)
End saab proovile panna siin:


Eile tegin veel tervislikku sööki ka, bataadi püreesuppi, retsepti leidsin siit. Peale tükike sinihallitusjuustu ja nämmnämm kui maitsev see sai! Isegi mu mittesupisõbrast peika kiitis :)





ebatavalised toidud minu laual

Võib-olla mõned ei tea kui pirtsakas ma toidu suhtes olen, olgu siis veelkord öeldud et ma ei söö peale kartuli meelsasti mitte ühtegi juur-, aed- ega köögivilja. Jah, siia alla kuuluvad ka porgandid, kurgid, tomatid ja muud tavaliste inimeste igapäeva menüüsse kuuluv.
Ka puuviljade ja marjadega olen pirtsakas, elu jooksul olen hakanud sööma banaani, maasikaid, vaarikaid, viinamarju ja õunu. Ka ei söö ma seeni ega mitte midagi, mis tuleb merest (välja arvatud makrapulgad, aga ma ei tea, kas neil on tänapäeval mingi seos merega :))

Mida ma söön? Meelsasti kõikvõimalikke kohupiimakreeme, jäätist, šokolaadi, kummikomme, liha ja juustu. 

Suures plaanis on see kõik.

Aga mulle meeldib eksperimenteerida: mis saab siis kui ma näiteks redist või uba söön? Teiste jaoks võib see väga igapäevane menüü olla, aga minu jaoks nõudis see eneseületamist. Allpool mõned pildid viimase nädala katsetustest.

aurutatud aedviljad Maksimarketist
 (eip, ma ei suutnud kogu seda noosi ära süüa, 
aga olen õnnelik, et üritasin :))





 uus lemmik: kodujuustu omlett 
(valmimisel)

omlett valmis, proovisin esimest korda elus redist :)
(redis ei maistenud ja kõiki viile ei suutnud ära süüa)

oa-singi salat Maksimarketist
(ka seda ei suutnud lõpuni süüa)

 elu esimene greibiost

värskeltpressitud greibimahl
(ka ei maitsenud)


siis kui kiiviga sõbraks sain 
ning kiivi-banaani-õuna-kombot tegin

viimase aja uus lemmik: sinihallitusjuust

Saturday, May 2, 2015

hommikujooksud ehk kuidas elad Saaremaa?

Pärast üheksapäevast hullu panemist läkski nii nagu võis arvata. Tuli praktiliselt spordivaba nädal kui teisipäeva varahommikune pump kõrvale jätta. Pühadeks sõitsime maale ja pakkisin igaks juhuks oma jooksuriided kaasa. Igaks juhuks. Küll aga sain need kohe esimesel hommikul selga tõmmata ja liduma minna. Selles mõttes on kehv, et siin peika (Saare)maal ma ei oska kuhugi joosta, kaua ma ringtee peal või maja ümber ringe jooksen, pea hakkab ju ringi käima, eksole :D

Sama juhtus ka teisel päeval. Poisid otsustasid paarikümne kilomeetri kaugusele discgolfi mängima minna, pakkisin minagi end kaasa. 
Seal oli ebareaalne jooksurada. Lisaks sellele, et mitu päeva enne seda ja ka parasjagu sadas ja metsaalune megamärg oli, oli terviserada ka rohtu kasvanud, hästi palju tõuse ja langusi ning raja märgistamisega on keegi kitsi olnud. See seletab, miks ma ühel hetkel keset sohu olin, sõna otseses mõttes, edasi varbad-tossu-sees-basseinis joostes ületasin soo ning avastasin end kahe lõpmata suure põllu vahel. Ka kirik, mille ümber jooksma pidin, oli ühtäkki hoopis kaugemal teises kohas. Jumal tänatud, et mul endomondo tööle pandud oli, ma ei olekski muidu osanud 2 kilomeetrit eemal olevasse alguspunkti tagasi minna.
Pärast jooksu tegin ka veel ühe disci-ringi peale, mille lõppeks tuli päikegi välja ning kuivatas veidi riideidki.

Linnainimestele vaatamiseks ka mõni roheline maa-elu pilt otse jooksuradadelt:






minu helehalli ninaga isetormajad, mis veits lirtsuvad :D

Ja lõppu statistikat:
reedene jooks

ja reedene jooksujärgne lõdvestus:

laupäevane tunne-kodumaad jooks:


Peika käskis kirjutada seda ka, et lubasin omale täna ühe siidri, et te ei arvaks, et ma üdini tervislikult toitun ja toimetan :)