Monday, January 12, 2015

"kas sa tööl ja koolis ei käigi enam? koguaeg oled trennis"

Aastavahetusel küsis üks tuttav mu käest, et kas ma enam tööl ja koolis ei käigi. Korraks oli hämming, aga siis ta rääkis edasi, et arvab seda sellepärast, et tihti tema alles ärkab kui mul juba instas või feissus trennipilt üles laetud on :D

Tõestitõesti, mõni räägib, et tahaks hirmsasti trennis käia, aga aega pole, sest ta käib tööl. Nojah ma käin veel täiskohaga päevatöö kõrvalt täiskohaga koolis ka, kodus on kohustused ja jõuan ikka. Ja kui ei jõua õhtul minna, ärkan hommikul varem ja lähen siis. Kui raske saab täiskasvanul inimesel enda keha ja hea enesetunde jaoks seda teha? Pigem on asi tahtmises. 
Mul on seesuguseid inimesi tutvusringkonnas küll ja rohkemgi, kes otsivad vabandusi, miks ei saa mõne spordiklubiga liituda kuigi väga tahaks! ja selliseid, kes lihtsalt treeningkordi edasi lükkavad, sest täna pole seda fiili. Olen minagi inimene, on ka minul vahel perioodid, kus tahakski mitte midagi teha ja kodus lihtsalt pikutada, rämpsu süüa jne, vahel peabki, aga sellest hoolimata proovin teisi seda entusiastlikumalt trenni suunata. Kordan siinkohal oma lemmik-motivatsioonilauset: ära otsi vabandusi, leia võimalusi! ;)

Nii lihtne see ongi. Teised võivad sind inspireerida oma tulemuste ja järjekindlusega, aga motivatsioon peab sinu enese seest tulema. Ütlen veel, et iga algus on loomulikult raske, ei saa vedama ja nii, aga kui juba rütm sees, on pikemas perspektiivis raske koju lebotama jääda.

Seega, veel jõuab tegutsema hakata, et suvel rannas enesekindlalt liigikaaslastest mööduda ;)

Mina ostsin omale nädalavahetusel tavapärase suurus 42 asemel püksid suuruses 40 ja need on natukene suured vist.. (A)


8 comments:

  1. Miks see viimane lause niii pisikeselt on?!
    Sa peaksid selle üle ikka väga uhke olema ja seda suurelt kajastama kaa :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sest see ei läinud teemaga kokku :D

      Delete
  2. Ma olen vähemalt alati ausaks jäänud ja kõigile ausalt välja öelnud, et trenn mulle lihtsalt ei meeldinud, spordiklubisid ma vihkasin ja kõige selle eest kuhugi mutiauku raha maksmisest ka huvitatud polnud. Ei hakanud kellelegi puru silma ajama, et eino muidu käiks, aga....

    Olen rõõmus, et selle otsuse vastu võtsin, et ära proovida, kuidas trennis käimine ikka oleks ja ehk polegi nii hirmus nagu arvasin. Tänaseks on tõesti harjumus sees ja looderdama jääda on raske, sest sisemine tung enda nädalaplaani jälgida on nii suur. Enda ees hakkab piinlik, kui trenn vahele jääb (siiani jäänud vaid tervislikel põhjustel).

    Aga teadvustan endale, et saan sellist juttu rääkida vaid seetõttu, et spordiklubi asub mul töölt üle tee ja ma saan seal lõunapausidel käia, ilma et probleeme tekiks. Kui mul oleks nii tihe päevaplaan ja nii palju kohustusi nagu sul, siis võib-olla oleks lood teised. Nii et minu poolt müts maha :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nii pika kommentaari eest.
      Enda ja ka teiste vastu aus olemine ongi põhiline, mida sa latardad trenni minemisest kui ise laisk nagu lohe oled, eksole :D

      Sinule avaldan ka kiitust, see raske alguseperiood seljatatud ja on ju mõnuuus selles trennirütmis elada.. ja kui figuur ka veel täiuslikumaks muutub, on see heaks plussiks! You GO girl!

      Delete
  3. Sa oled ikka hullult tubli!
    Leidsin ka viimaks võimaluse spordiklubis käimiseks ja esialgu ei kahetse, sest vaheldust isetegevusele oli väga vaja. Lisaks sinu positiivsed kommentaarid aitasid otsusele kaasa! :)
    Pingutused kannavad vilja. 5+ :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jeee, tubli oled! Hea, kui sain abiks olla ;)
      Koos on alati kergem!

      Delete